Maarja Jaanits
Niimoodi ta siis nüüd päriselt algaski, jõudis kätte. Kirjanike maja trepiveertel on end taaskord sisse seadnud raamatuletid (Oxford University Press ingliskeelse kirjanduse lugejaile, ja väliskülaliste eestindused ja kohalike autorite originaalid tervitamas Musta laega saali väisajaid). Kiluleiba, veini jms saab ka ning kunstlilled ja plasttpalmid on selgi kevadel parimas dekoratiivses õitseeas. Need on siis need asjad, mida märkad kui vajud korraks pragude vahele. Märkad ja ei märka ka, kraadike siiski olulisemad kui eesseisja pintsakuselja mustrist sel korral, mil hilinesid ja uksele seisma jäid või eesistuja kuklakurrud sellest korrast, mil lavale kiikamine nõudis pea sirutamist paremale-vasemale või see tool, mis ootamatult selga soonima juhtus…
Pragude vahel ruumide servades võib märgata ka siia-sinna vilksatavaid inimkujusid, kes selle nimel, et kõik asjad ja inimesed ajas ning ruumis paigutada ja meelestada nõnda, et tulemuseks tuleks üks kirjandusfestival, vahetpidamata uskumatul hulgal suuremaid ja väiksemaid toiminguid korda saadavad. Vahel sünnib selle tulemusena justkui iseenesest maagia, vahel jääb inimene laval lihtsalt inimeseks laval ja tool tooliks, nagu ikka – elul on komme omatahtsi kulgeda.
Neid, kes oleks väga tahtnud Elli H. Radingeri kuulama tulla, kuid ei jõudnud, võib lohutada sellega, et sedakord läks sedapsi, et allatunnine vestlusaeg – keegi ei teagi täpselt kuidas see juhtus – nirises suuresti sõrmede vahelt ära ja ei jõutud õieti pihtagi hakata, kui juba saabus armutu aeg saalist lahkuda. Samas võin siiski ka kinnitada, et kui kunagi mõni teine võimalus saabub, siis minge kindlasti – huntidest (ja koertest) räägiti (nagu raamatuistki lugeda võib) suure kire, südamlikkuse, siiruse ja varjamatu sooviga seda maailma jagada.
See vestlus oli omamoodi ka õppetund empaatia kohta, kui Peep Männil esitas küsimuse hundijahi kohta – kuidas ja milliseid loomi võiks lasta, et see hundikarja kõige vähem kahjustaks? “Huntide tarkusest” võime lugeda, kuidas iga vaadeldava looma surm, olgugi kokkupuude selle elusolendiga peaasjalikult ühepoolne kaugpiilumine binoklite ja raadiosaatjate vahendusel, paneb vaatleja südame valust kokku tõmbuma. Nõnda oli see ka küsimus, mis oli ette määratud vastuseta jääma, kuis võinuks autor, kelle jaoks hundid on sedavõrd inimlikud ja lähedased, kasvõi kaudsetes sõnades ühelegi neist soovida surma… Kuid kas pole sarnased vastuolud looduse teemadel palju laiemad ning küsimusele, kuidas leida üldist tasakaali, pole veel head vastust leitud, on see üldse võimalik?
Mis on ühele puiduressurss võib teisele olla püha hingepaik nagu võib ka võsastunud lapike maad linnasüdames olla ööbikulaulune pelgupaik ning väärtuslik ärimaa ühekorraga. Ega ühest vastust siin vast alati ei olegi, sest palki ja krunte on vaja, kuid ööbikuid ja rohelust ja hunte on ka vaja. Võimalik, et neis küsimustes võiks ollagi oluline roll just Elli H. Radingeri sarnastel inimestel, kes on elu ülesandeks võtnud kuulata, vaadelda, mõista justnimelt empaatiliselt lähtepunktilt, mitte loodusteaduslikult või majanduslikult. Ka loodushoius on tänapäeval jõutud selleni, et looduskaitse ei tähenda tingimata inimese taandamist võrrandist, ka inimene on maastiku ja terviku osa ning inimperspektiivist tähenduslik ja kättesaadav side loodusmaastike, ökosüsteemide ja teiste liikidega on väga väärtuslik ressurss nii inimese kui muu looduse seisukohalt.
Mitte, et inimesel muidugi ei oleks paljalt inimene olemisegagi käed-jalad tööd täis ja kas ehk sellepärast ei saagi me läbi Shakespeare’ita nõnda, et noored inimesed ikka ja jälle, mustad ürbid üll, peavad omal moel läbi katsuma elu, surma, armastuse ja olla või mitte olla põhitõed? Just need teemad võttis Poeesia sõpruskond – näis, et asjast põhjalikult ka lusti ja rõõmu tundes – huntide kombel nuhutades Musta laega saalis järgmiseks üles. Ent allakirjutanu jätab need muljed mõnele teisele (saal ja ukseava olid rahvast täis) ning laperdab Tsun Tzu liblikana (see, millest polnud lõpuks kindel kas nägi inimene und, et oli liblikas või näeb liblikas und, et on inimene), saksofonihelide kutsel läbi vanalinna Maiasmokka, kus hakkajad vaimud varmalt inimeste tahtmist täitmas olid sellal, kui inglid ei viitsinud.
Kuidagi südant soojendab see Tsun Tzu, olgu pealegi, et kogu maailma mitmekesisust ühteainsasse väiksesse kirjandusfestivali kokku koguda ei anna, siis paratamatult leiab eri ilmanurkade eoseid ja seoseid ikkagi palju rohkem kui oodata oskaks. Nõnda kõlasid Rootsi filmi ooteks sentimentaalsed laulud armastuse valust Koreas, ühes teises ajas kohas, Leïla Slimani toob lisaks Prantsusmaale kaasa ka killukese Marokot ning küllap, kui lüüa lahti kõik need juba avaldatud või veel avaldamata ent ometigi juba natuke ette loetud tekstid, siis saab küllap seostest ja viidetest katta gloobuse pea valget laiku jätmata… Seda kõike samas, kui kuulajad on kikivarvul hinge kinni pidades ootamas kaenlakarva otsas briljandina pärlendava higipisara kukkumise heli (võinoh, seda, kas midagi üldse kukkuma hakkab saab teada alles sellest veel avaldamata asjast, mida Hasso Krull ette luges). Kahtlustan, et asi võib lõppeda ninale maanduva liblika ja aevastusega, ning lootusega, et liblikad ei hammusta.
