Maarja Jaanits
Ilm näib aina jahtuvat ja jahtuvat, veel nädala alguses valitsenud rannaleitsakust pole jälgegi ning valitseb tavapärane kesksuvekliima – 12 kraadi, vihm. Üht kirjandusfestivali taoline asjade käik muidugi ei morjenda. Vihmaõrna materjali, nagu mikrofonid ja paber, osas pole juba lagedale taevale lootma jäädud. Kirjanike Maja ukse kohalt Niguliste poole kiikav ekraan on samuti üsna vankumatu (kas nüüd just samapalju kui mõned tuntud tinasõdurid, aga siiski).
Too ekraan on muuseas suureks asjaks neile, kes lihtsalt enam uksest sisse ei mahu ja vähemalt laupäeva õhtupoolikul tuli väravavalvureil rahvast tagasi saata enam kui üks kord. Narine Abgarjan oli üks neist, kelle puhul kuulajaid oli enam kui saali mahtus, ning usaldusväärsed allikad kinnitavad, et tema särav ja humoorikas etteaste olnud ka igati kohaletulemist väärt. Muuseas, usaldusväärseist allikaist võis kuulda ka seda, et selle autori lemmikraamatute varamusse kuuluvad kindlalt ka Eno Raua „Naksitrallid“!
Veel võis eile olla tunnistajaks suisa ajaloolisele kahe riigi kirjanike liitude juhatajate kohtumisele, kus Sirpa Kähkönen ja Tiit Aleksejev vestlesid sellest, mis neil ühist – ajalugu ja kirjutamine. Tuleb tunnistada, et nii südamlikku ja tasakaalukat vestlust kuulata oli taaskord tõeline privileeg. Kirjutistes keskaega tagasi minemisel ja lähiajaloo rekonstrueerimisel (vast ei ole raske aimata, kumb kumba) on teatavad erinevused – see, kuidas ja kui autentselt on võimalik rekonstrueerida olmedetaile (Aleksejev püüab lõhnu ja helisid, Kähkönen mõõdab sammudega tänavaid), ammu kadunud paiku, helimaastikku ning isegi teadvuse voolu. On see midagi tänapäevasele urbanistlikule keskkonnale omast, kas sajandeid-aastatuhandeid tagasi liikus mõte teisiti? Ning muidugi annab alati ka detailidega ämbrisse astuda – olgu see siis puht kogemata tekkinud järjepidematus maja värvi osas või ebatäpsest ajalooürikust inspireeritud päikesetõus läänes (need, kes maateaduses tugevad peaksid siis ilmselt saama ühest Aleksejevi teosest tolle harukordse nähtuse üles leida).
Kuid hoolimata teoste vahelisest suurest ajalisest ja ruumilisest distantsist (esimene ristisõda vs Peterburg) on vahemaa kahe autori vahel nii ajas kui ruumis ju märksa väiksem ning minnes loomingulisuse taga peituvale isiklikule, sai jällegi läbivalgustatud fakt, et aastad ei ole jõudnud 20. sajandi tormilistest sündmustest veel kaugeltki nii mööda tormata, et võiksime täie rahuga öelda – see oli nii ammu, meid see ei puuduta. Puudutab, sest perekonnalugude mälust minevik nii ruttu ei kao. Kui Tiit Aleksejevi peres on sõjas kaduma jäänud venna lugu, siis Sirpa Kähkönen mäletab (ja sellest on inspireeritud „Graniitmees“) oma vanaisa lugu, kes oli üks 20ndate aastate kommunistlikule Venemaale rännanud soome noori. Vanaisa naasis, kuid süütunne sellest, et ta oli oma lahkumisega väga ebakindlasse positsiooni pannud Peterburgi jäänud venna, see pidi kestma terve elu. Ning Sirpa tuletab meelde, et ideoloogiad, poliitika ja piirid on lõhestanud meie endi perekonnalugusid täpselt sama valuga nagu see juhtub teistes paikades üle maailma just nüüdsama, me ei ole nii erinevad.
Järgmiseks pidi festival nagu rahulikus tempos edasi kulgema, kuid äkitselt tormas sisse punt kaameratega inimesi. Ja te teate küll, kuidas nende kaameratega on? Ega kui juba kaamerad platsis, siis pannakse kõik tippima kuidas vaja, armu siin ei anta. Tegelikult muidugi see asi nii drastiline ka ei olnud, aga Julian Barnesi auks võttegrupp siiski saabus – koos mõne prožektori ja statiiviga. Ning lavalolijad pidid tõepoolest kannatlikult ootama, kuni klapp kaamera tarbeks plaksu ära tegi – ei mingit omavoli.
Ja siis ta algas – vestlus Julian Barnesiga. Saal oli taaskord lõhkemiseni inimesi täis ning tuleb tunnistada, et lisaks võimele kõrgelt hinnatud raamatuid kirjutada (kõlab nüüd millegipärast hirmus tehniliselt) ei jäänud ka vähimalgi määral vajaka võimest publikut jutuga lummata. Barnes näib hindavat kirjanduses väga professionaalsust (lemmikautor Flaubert), mis siis (vähemalt osalt) võiks tähendada proosalausete sama hoolikat komponeerimist nagu saab osaks luuleridadele ning samuti teatavat enese isiku taandamist loo huvide ees – ei mingeid tiraade autoril endal hinge peal olevatest poliitilistest mõtetest, mil romaani sisuga suuremat pistmist pole, ja ka enese elust kasutatud ainest käsitleb Barnes fiktiivse või muudest allikatest inspireeritud ainesega võrdse neutraalsusega. Seega – ei mingit onupojapoliitikat lapsepõlvemälestuste suhtes.
Kuid ei räägita loomulikult ainult kirjandusest ja kirjutamisest, raamatud, lugejad ja elu ning inimeseks olemine üldiselt on kõik suure terviku elemendid. „Kirjandusel on võime panna inimest tundma end vähem üksikuna. See on teise inimese hääl sinu peas ning selle tõesus võib mõnikord mõjutada su elu.“ (umbkaudne tsitaat). Barnes räägib, kuidas tema raamat, mis käsitleb leina teemat on mõjunud seda läbi elavatele inimestele kergendusena just tänu sellele, et leina kujutamine on niivõrd elutruu, lugeja tunneb, et ta ei ole üksi, et kõik see on normaalne, et on veel keegi, kes teab, mis tunne see on. Jah, isegi kui vahel võiks tunduda ahvatlev käia ringi nähtamatu vaatlejana, siis tuleb vist ikkagi nõustuda Barnesiga, et tegelikult soovime me ikkagi, et lõpuks keegi meid näeks, tunneks ja meie sisse vaadata sooviks, ehk ütleks ka, mis on õige ja vale. Kas pole see siis eriline elamus, kui juhtume lugema ridu või mõtteid, milles järsku midagi iseendast või oma kogemusest ära tunneme?
Saalist lahkujal tuleb kasuks oskus end võimalikult pisikeseks teha – paremal ulatub autogrammijärjekord saaliuksest teise korruseni välja, vasemal nihkuvad ajaliku ja ajatu teatri huvilised visalt aga järjekindlalt ülespoole. (Samuti avaneb harukordne võimalus samuti kuulajate seas viibinud väliskülalistega küünarnukkide teravuses võistelda, kujundlikult muidugi, tegelikult on kõik väga sõbralikud.) Küllap ootab teatrihuvilisi (ja loodetavasti ka väliskülalisi, kuhu nad ka ei suunduks) suurepärane õhtu, ent olgu üks inimene nii ahne kui tahes – tervet festivali ei jõua ikka kunagi ära vaadata nagu ka raamatukogu ei jõua tühjaks lugeda. Räägitakse, et ka lugemata raamatute seljad pidada avaldama viljastavat mõju palja kohaloluga, selles on vist oma tõetera küll, sest kas pole kuidagi rikas tunne noppida oma festivalikohtumisi üle (vana)linna laiali pillatud küllusekuhjast nagu lookas puu otsast vilju?
Ega siis muud, kui haarakem ka pühapäeval sarvist ja noppigem korvid täis – enne kui otsa saab, sest siis tuleb HeadReadile pääsuks jälle jaanid, jõulud, lihavõtted, volber ning veel üks jupike maid ära oodata.
