Festivali ootuses ühendame sügise ja kevade sujuvalt tähestikust inspireeritud mõtisklustega Jan Kausilt – eks ikka kirjandusest, kuid mitte ainult.
Zbigniew Herberti luuletus „Keisri unenägu“ algab karjatusega: „Pragu!“. Magava valitseja und valvavad ihukaitsjad arvavad, et keiser näeb unes piiramist: „Nüüd just märkas pragu müüris ja tahab, et sedakaudu tungitaks kindlusesse.“ Siis aga paljastab jutustaja tegelikkuse: keiser on oma unenäos sajajalgne, kes avastab pea kohalt hiiglasliku sandaali. Keiser otsib pragu, millesse pageda, aga põrand „on sile ja libe“.
Eks me kõik oleme sellelaadseid õudusunenägusid näinud. Püüdnud põgeneda, aga jalad ei liigu või on sein püsti ees. Võib arvata, et seda peabki Herbert silmas, kui lõpetab oma iroonilise miniatuuri järeldusega, et „pole midagi tavalisemat kui keisrite unenäod“.
Aga on võimalik jõuda ka laiemale järeldusele: pole head lugu ilma ohuta. Igas mõjuvas loos peab varitsema mingisugunegi oht. Isegi lastele kirjutatud raamatutes. Pál-tänava poisse ähvardab oht oma krundist ilma jääda. Tommy ja Annika kardavad, et Pipi sõidab ühel hetkel ilma nendeta Kurrunurruvutisaarele, samuti ei taha keegi neist vanaks saada. Arabella elu ohtudest vaid koosnebki, ennekõike täiesti realistlikust perspektiivist kaotada oma isa. Musketärid on rajanud oma elu ohtude trotsimisele, nad mõõdavad teenistuse edukust riskantsuse määraga.
Aga millest tuleneb ohu olulisus mõjuvates lugudes? Sellest, et elu ise on ohtlik, keegi ei tea ette, kui kaua head asjad ja ajad vastu peavad ning kuidas need lõpevad. Samas – kuigi ükski lugu ei suuda ohte olematuks teha, annavad need meile aimu, kuidas ohtudele otsa vaadata. Või et ülepea on parem ohtusid teadvustada, kui nende eest varju otsida. Seda enam, et ka kõige varjulisemas praos võib varitseda uus, ootamatu oht.
