Festivali ootuses ühendame sügise ja kevade sujuvalt tähestikust inspireeritud mõtisklustega Jan Kausilt – eks ikka kirjandusest, kuid mitte ainult.
Thomas Manni „Võlumäe“ üks põnevamaid kihistusi keskendub kahe intellektuaali – jesuiitliku marksisti Leo Naphta ja valgustusliku humanisti Lodovico Settembrini – tulistele vaidlustele. Need kaks haritlast domineerivad Berghofi sanatooriumi seltskonnas ning kindlasti leidub omajagu „Võlumäe“ lugejaid, kes peavad pingutama, et Naphta ja Settembrini mõttelahingutes orienteeruda.
Ühel hetkel liitub seltskonnaga keegi hollandlane, mynheer Peeperkorn, kelle imposantne kuju eelmainitud intellektuaalid kergesti varjutab. Selles on omajagu koomikat, sest Peeperkornil on raskusi mõtete formuleerimisega, lausete lõpetamisega. Näide: „Minu härrased, – Hüva. – Kor-ras. – Kõik hüva. Ent pidage, palun, silmas, ärge unustage, ärge hetkekski unustage, et – Kuid sellest asjast mitte sõnagi enam.“ Keegi midagi eriti aru ei saa, aga kõik – peale Naphta ja Settembrini – on võlutud, eriti daamid.
Võib üldistada, et „Võlumäe“ kaks intellektuaali mõtlevad, karismaatiline Peeperkorn seevastu tunnetab, elab läbi, sõnad allutatakse ta hinges intuitsioonile. Naphta ja Settembrini soovivad elutuksetest distantseeruda, et destilleerida sellest välja puhas mõte, Peeperkorn tahab elutukse endast otse läbi lasta, jõudku sõnad tundele järele või mitte.
Samas on võimalik, et neis pealispinnal humoorikates lausetes on ka midagi üldinimlikult saatuslikku. Kas pole nii, et inimese elu meenutabki sageli Peeperkorni lauset? Kuna meid ei õpetata kusagil oma eksistentsi otsi filigraanselt kokku tõmbama, jäävadki elud sageli üheselt lõpetamata, elu mõte katkeb, jääb pooleli.
Seega poleks sugugi imelik lasta oma hauakivile raiuda tsitaat mynheer Peeperkornilt: „Ent pidage palun silmas, et – Kuid sellest asjast mitte sõnagi enam“.
