Festivali ootuses ühendame sügise ja kevade sujuvalt tähestikust inspireeritud mõtisklustega Jan Kausilt – eks ikka kirjandusest, kuid mitte ainult.
„Kolm musketäri“ on üks mu lemmikraamatuid. Lugesin selle lapsepõlves kapsaks ja hiljem, kui kogusin kokku kõik „Seiklusjutte maalt ja merelt“ sarja raamatuid, lugesin hargnevaks kapsaaiaks ka 1957. aastal avaldatud köite.
Põneva ja dramaatilise süžee kõrval köidab Alexandre Dumas’ romaan oma reljeefsete karakteritega, eesrinnas muidugi d’Artagnan, Athos, Porthos ja Aramis, kelles kõigis mingi võluv vastuolu. Kui ma aga peaksin valima „Kolme musketäri“ kõige lahedama tegelaskuju, kalduks eelistus hoopis kardinal Richelieu’ poole. Selle väljapaistva hertsogi ja riigitegelasega pole „Kolme musketäri“ ohtrad ekraniseeringud just väärikalt ümber käinud. Kinoversioonides on kardinalist ikka ja jälle tehtud ühemõtteline antagonist, kuratlik intrigaan, mõnel puhul lausa vastik limukas. Katsukski nüüd vahelduseks Richelieu’d rehabiliteerida.
Tõsi, Dumas’ romaaniski on Richelieu musketäride kõikvõimas vastane, ent samas on tegu mehega, kes suudab näha asjade seisu üle sotsiaalsete piirangute. Kardinal ja d’Artagnan kohtuvad romaanis kolm korda, kaks korda nelja silma all. Esimesel korral pakub Richelieu d’Artagnanile lipniku auastet kardinali kaardiväes, viimasel kohtumisel annab talle käskkirja musketäride väeossa leitnandiks määramise kohta.
Richelieu käitumise kõikide nüansside kirjeldamine kisuks pikaks, ent tema suhtumine d’Artagnani on nüansirikas. Esiteks on ta piisavalt suuremeelne, et tunnustada noormeest kui võimekat vastast. Suuremeelsus on aga ajatu oskus, millest jääb maailmas alati vajaka. Teiseks võib – vaatamata kardinaliametiga kaasnevast võimukusest ja seisuslikust jäikusest – tajuda Richelieu’ d’Artagnanile suunatud pilgus aimamisi kumamas lausa isalikku hellust. Mis tähendab, et Dumas’ andis meile inimese, kes polnud pelgalt võimekas riigimees, vaid ka tundlik inimene.
