Festivali ootuses ühendame sügise ja kevade sujuvalt tähestikust inspireeritud mõtisklustega Jan Kausilt – eks ikka kirjandusest, kuid mitte ainult.
Aeg-ajalt juhtub, et satun mõnest raamatust pöörasesse, pisut isegi ebakriitilisse vaimustusse. Siis tahan kõigile sellest rääkida, põlevi silmi, kõigile teost laenata või osta. Sageli juhtub, et hakkan kellelegi raamatut kirjeldama ning kui olen oma elevuses just õhku tõusmas, mainib mu vestluspartner: „Kuule, sa rääkisid mulle hiljuti sellest.“
Mullu kujunes taoliseks vaimustusallikaks inglise noorema põlve bioloogi Merlin Sheldrake’i teos „Läbipõimunud elu“, mis ilmus Tallinna Ülikooli Kirjastuses Krista Kallise tõlkes. Kõige rohkem meeldis vist see, et ka seente maailmas paistavad seosed määratlevat objekte, mitte vastupidi, nagu oleme harjunud mõtlema inimeste puhul. Eksisteerib enesestmõistetavus, mida peab ikka ja jälle meelde tuletama: „See, kuidas mingi taim või seen käitub, sõltub sellest, kellega nad leiavad end partnerluses olevat ja kus nad juhtuvad olema“.
Ent mu vaimustusel on sügavam, ajas kaugemale ulatuv ja – mis kõige huvitavam – ilukirjanduslik taust. Üks esimesi kordi, kui hakkasin aimama maailma seostekesksust, oli siis, kui sattusin lugema Kuuba kirjaniku Alejo Carpentieri romaani „Kaotatud rajad“, mis ilmus eesti keeles Aita Kurfeldti tõlkes 1978. aastal. Teose kesksel positsioonil troonib sõna „selva“, mis tähistab Amazonase vihmametsa. Minajutustaja satub selva põimunud tiheduses liikudes mõttele, mille kohaselt kirjutab kõige paremat loodusluulet loodus ise. Mina aga hakkasin „Kaotatud radade“ mõjul pikkamisi tajuma, et igasugune loodus, ka meile omane parasvöötme oma, tahab liikuda selva poole, võimalikult palju kasvada, vohada, põimuda, väänduda, elu ühelt vormilt teisele üle kanda. Mõnikord tundubki, et koduaias õunapuu turjal kasvavat sammalt uurides näen ma tihedat metsa, mis on täis nähtamatus põimkirjas radu.
