„…ning sellest ajast hargnevad mu ees vaid kõrvalised mahajäetud rajad…“ – Arkadi ja Boriss Strugatski jutustuse „Miljard aastat enne maailmalõppu“ lõpulause võib tähendada resignatsiooni, allavandumist survele või hoopis nö põranda alla minemist, et seal jätkata oma agendaga, survele alistumata. Vennad Strugatskid kirjutasid oma jutustuse 1984. aastal, eesti keeles ilmus see juba kolm aastat hiljem „Mirabilia“ sarjas, Maiga Variku suurepärases tõlkes. 1980ndaid on nimetatud ka Nõukogude Liidu stagnatsiooniaja tipuks, tagantjärgi vaadates saabus just siis suure impeeriumi ummik, kus rõhumisele, vägivallale ja korruptsioonile üles ehitatud ühiskondliku süsteemi tagavarad ammendusid ning sisemine mootor seiskus. Muutused olid õhus, kuid keegi ei teadnud, mis saab ja kas on üldse olemas mingit lahendust peale kõikehõlmava tuumaseene. Strugatskite jutustus ehitub üles kuuele teadlasele, kes ühtäkki leiavad, et nende elus toimuvad päevapealt kummalised muutused, justkui tunneks nende vastu huvi mingi kõrgemalseisev jõud ja püüaks nende tegemisi igati takistada. Igaüks peab tegema ise valiku, kas jätkata kõige kiuste oma uurimustööd või haarata mõnest uuest perspektiivikast võimalusest, mida elu justkui pakub, vahetades sealjuures kutsumuse mugavuse ja prestiiži vastu. Üheskoos leiavad teadlased, et tegemist võib olla mingi supertsivilisatsiooniga, kellele nad on oma uurimustega nö kanna peale astunud ja kes püüab neid nüüd turvaliselt kahjutuks teha. Kui vaadata sellele kainema pilguga, võib tegu olla lihtsalt argielust võõrdunud andekate sõpradega, kes kõik on jõudnud oma teadustööga tippu ja ei leia sealt edasi Nõukogude Liidu „viljakates“ tingimustes enam mingit perspektiivi, ehk et kellele see kõik? Vanasse Testamenti pandud Koguja kirjadest loeme:
„Targal on silmad peas, aga alp käib pimeduses. Aga ma mõistsin ka, et see, mis juhtub ühele, juhtub neile kõigile.
15 Siis ma mõtlesin südames: See, mis juhtub albile, juhtub ka minule. Aga milleks siis mina olen saanud targemaks kui teised? Ja ma mõtlesin südames, et ka see on tühi töö.
16 Sest niihästi targast kui albist ei jää igavest mälestust, kuna tulevasil päevil on kõik juba ammu unustatud. Jah, eks sure tark nagu alpki.
17 Siis ma vihkasin elu, sest see, mida päikese all tehakse, oli mu meelest halb. Sest see kõik on tühi töö ja vaimunärimine.
18 Ja ma vihkasin kogu oma vaeva, mida ma olin näinud päikese all, sellepärast et ma selle pean jätma inimesele, kes tuleb pärast mind.
19 Ja kes teabki, on ta tark või alp, aga ta hakkab valitsema kõige üle, milleks mina olen vaeva näinud ja tarkust tarvitanud päikese all. Seegi on tühi töö!“ (Koguja 2:14–19)
Sellega olekski justkui kõik Strugatskite jutustuse sõnumi kohta öeldud. Aga nagu hea kirjanduse puhul ikka, ei mahu ega jää ka see jutustus kirjutatud ja kujutatud ajastu piiresse. XXI sajandi teise kümnendi alguses kogu maailma tabanud viirusepilv on sama õudne ja seletamatu kui üleöö Maljanovi akna alla kasvanud must puu. Kohalekutsutud miilitsast ja puu ümber puhkenud kärast hoolimata on ta seal edasi ning edaspidi tuleb õppida sellega elama. Puu kui looduse sekkumine annab inimestele uue sümboolse ülesande – kas kohaneda uue olukorraga või alla anda, tunnistades seniste kogemuste ja teadmiste piiratust. Selle ülesande lahendamiseks tuleb loobuda dualistlikust monokroomsest käsitlusest – kohanemine ei pruugi allaandmisele vastanduda, sest kohanemine tähendab ka uusi teadmisi ja perspektiive. See ongi samm kõrvale, tundmatutele radadele, mis lubab oma seniseid tegemisi vaadata distantsilt ja neile hinnangut andmata edasi minna. Teaduslik fantastika, mida kirjutasid vennad Strugatskid, nagu ka filosoofia, võimaldab neid samme teha, maailma olukord tingib neid.
