Festivali ootuses ühendame sügise ja kevade sujuvalt tähestikust inspireeritud mõtisklustega Jan Kausilt – eks ikka kirjandusest, kuid mitte ainult.
„Sadamasuus asuvast majakast on kuulda regulaarsete vaheaegade järel udusireeni undamist, nagu oigaks sünnitusvaludes valaskala“ – sedasi seisab kirjas Eugene O’Neilli näidendi „Pikk päevatee kaob öösse“ III vaatust alustavas remargis. Perekond Tyrone’i valed ja valud ilmuvad välja uttu uppunud tegelikkuses. Sireeni hääl kõlab kui ähvardus ja kutse; kutse valgustada läbi kõik hinge sopid, mille udus tegelased ekslevad.
Midagi sarnast leiab aset Ingmar Bergmani „Stseenides ühest abielust“, mis kuulub „Pika päevatee“ kõrval mu lemmikdraamade hulka. Näidendi finaalis põgenevad Johan ja Marianne ühe sõbra suvilasse, öösel ärkab Marianne luupainaja peale. Ta on näinud unes, et tal pole käsi. Johan püüab teda lohutada, kuigi tunnistab, et nende armastus on ebatäiuslik, sest nad ise on ebatäiuslikud.
Lugesin hiljuti Bergmani näidendi teksti üle ning avastasin, et kuuendas vaatuses pole kusagil udusireeni mainitud. Bergman kasutas seda oma filmiversioonis, seal hüüab see samamoodi nagu O’Neilli näidendi esimeses, 1962. aastal esilinastunud ekraniseeringus, mille lavastaja oli kuulus Sidney Lumet – hääl kostab dialoogi taustal madalalt, monotoonselt, pikkade intervallidega, selle kõla on ühtaegu pahaendeline ja stoiline. Elu on keeruline ja sellega tuleb leppida.
Olen mõelnud, kas Bergman, kes tõi 1980ndatel „Pika Päevatee“ Rootsi Kuningliku Draamateatri lavale, kasutas udusireeni oma „Stseenide“ filmiversioonis väikse kummardusena O’Neillile? Võimalik. Ent sellest olulisemgi tundub mulle udusireeni hääl ise – see kostab aimamisi dialoogide taustal, ent annab öeldud sõnadele teise, kumedama kõla. Kõla, mis mõjub ühtaegu unenäoliselt ja tõstab täielikult ärkvele.
