Festivali ootuses ühendame sügise ja kevade sujuvalt tähestikust inspireeritud mõtisklustega Jan Kausilt – eks ikka kirjandusest, kuid mitte ainult.
Kuigi mu käsutuses pole vastavat statistikat, tundub mulle, et kui peaksin vedama kihla, milline linn asub ilukirjandusliku esinemissageduse tipus, teeksin panuse Veneetsiale. Seda muidugi juhul, kui arvestada asula ilukirjanduslikke mainimiste seost elanike arvuga ning nende mainimiste kirjandusloolist kaalu. Veneetsias elab vähem inimesi kui Tallinnas, ometi on see üks viiest asulast, mis figureerib Shakespeare’i näidendite pealkirjades. Tõsi, Windsoris on kümme korda vähem elanikke kui Veneetsias, aga bard ei pane Veneetsiasse tegutsema ainult Antonio ja Shylocki, vaid ka Jago ja Othello, doodžist rääkimata. Siin pakub Veneetsiale asjakohast konkurentsi vaid sama suure elanikkonnaga Verona, kuhu asetuvad lisaks Montecchidele ja Capulettidele ka kaks Verona härrat.
Ent Veronal pole Candide’i, kes leiab Markuse väljakult lohutust, et „vahel võib kohata inimesi, kellega polnud lootust enam ilmaski kokku saada.“ Vastupidiselt Voltaire’i kangelasele on Veneetsia ainus linn maailmas, kus ma kaotsi läksin, täiesti lootusetult ära eksisin. Seda muide kohe pärast Markuse väljakult lahkumist ja üraskikäike meenutavate tänavate võrgustikku sukeldumist. Olin päris ehmunud, kui lugesin hiljem Kazuo Ishiguro novelli „Džässilaulja“ minajutustaja ülestunnistust: „Tollal eksisin ma alati ära, kui Markuse väljakust vähegi kaugemale sattusin…“
Mu lahkumist linnast võib võrrelda põgenemisega, olin ühtaegu võlutud ja hirmul, üldmuljet võib võrrelda Italo Calvino kirjeldusega Eudossia-nimelisest linnast: „ebamäärase kujuga laik, kõverate tänavate, üksteise järel põrmu varisevate majadega, tulekahjudega, pimeduses kostvate karjetega.“ Olgu-olgu, nii dramaatiline see asi mul ka polnud, ei leidnud ma sealt ei armastust ega surma nagu härra von Aschenbach, aga ühisosa Calvino kirjelduse ja minu sisetunde vahel eksisteerib.
Samas: kui küsida, milliseid romaane ma eelistaksin, siis ikka selliseid, mis sunnivad mind ekslema, seisatama, põrkuma-põikama, suunda otsima, uusi kohti leidma. Nii et vastus oleks, et eelistan igal juhul Veneetsia-sarnaseid romaane.
