Festivali ootuses ühendame sügise ja kevade sujuvalt tähestikust inspireeritud mõtisklustega Jan Kausilt – eks ikka kirjandusest, kuid mitte ainult.
Kui kirjandusteostest räägitakse malest ja maletajatest, tõuseb sageli teemaks kinnisideelisus. Malemäng on obsessioonide taimelava. Miks nii? Ehk seetõttu, et male tundub elu kontrollimatuse kõrval selge, male kauni süsteemsuse kõrval võib kõik muu paista tühine või keeruline. Üks kuulsamaid kirjanduslikke maletajad, Vladimir Nabokovi Lužin tunneb, et male on „ainus harmoonia“, millest jääb üle vaid „udu, teadmatus, olematus…“. See ei takista Lužinil käsitleda elu kui malepartiid. Muidugi on võimalik, et „Lužini kaitse“ on Nabokovi enda hiilgav partii, kus lugejale jäetakse võimalus teha otsustav käik. Ta pole muidugi kaugeltki ainus. Mõni autor ei varjagi oma kavatsusi: Georges Pereci „Elu, kasutusjuhendit“ lugedes järgneme me täiesti teadlikult autori ratsukäikudele.
Midagi vastuolulist males igatahes on. Stefan Zweig laseb „Malenovelli“ minajutustajal öelda, et male on „viljatu mõtlemine, mis kuhugi ei vii, matemaatika, mis midagi ei arvuta, kunst, mis ei loo teoseid, substantsitu arhitektuur, ja sellest hoolimata tegelikult püsikindlam kui kõik raamatud ja teosed…“
Miks püsikindlam? Sest males ühinevad kord ja kaos. Male reeglites ilmneb süsteemsus ja korrapära, samas ei eksisteeri kaht identset malepartiid. Mõtelgem kas või malekäikudele. Esimese käigu võimalusi on reeglitest lähtuvalt kakskümmend – kuusteist etturitega ja neli ratsudega. Ent iga käiguga kerkib võimaluste arv eksponentsiaalselt. Seitsmenda käiguga on see kasvanud üle kolme miljardi, kümnendal käigul ollakse lähedal juba seitsmekümnele biljonile variandile.
Äkki toimub midagi sarnast keele ja kirjandusega: keel kujutab endast mõttelist malelauda, käänded, pöörded ja muud reeglid lauale asetatud nuppe ja reegleid, ent iga keelekasutuseakt, sh iga kirjandusteos kujutab üht, mitte kunagi korduvat mängu. Seetõttu tasub alati mõne hea autori teosega üks intensiivne partii maha pidada. Kuigi autor näikse alustavat, ei tähenda see sugugi, et valged võidavad. Siin on tõesti nii, et tähtis pole võit, vaid osavõtt. Osavõtt ongi juba võit.
