Festivali ootuses ühendame sügise ja kevade sujuvalt tähestikust inspireeritud mõtisklustega Jan Kausilt – eks ikka kirjandusest, kuid mitte ainult.
Nimi „Nana“ seostub kirjandushuvilistele kõigepealt Émile Zola samanimelise romaani kangelannaga, vabu elukombeid praktiseeriva suurilmadaamiga. Ent romaani XI peatükis toimuvatel Pariisi ratsavõistlustel teeb kaasa Nana-nimeline hobune, ootamatult võistluste keskpunkti kerkiv „laia rinna, väikese pea ja saleda kaelaga“ mära. Hobust äsja põlastanud Nana hüüatab: „Tal on minu lakk ja karv!“ Hobu-Nana võidab, mis paneb Inim-Nana järgnevat vaimustust endale krahmama. Hobuse osaks jääb „pea norus, kustunult ja tühjalt“ kogu seda lärmi taluda.
Sellest ajast peale, kui ma „Nanad“ õrnas eas lugesin, seostuvad hobused mu jaoks kaastundega. Need stoilised, vastupidavad, graatsilised olendid kas pakuvad või äratavad kaastunnet. Nii mõneski raamatus leiavad inimesed hobustelt lohutust. Hans Henny Jahnni mammutteose „Kallasteta jõgi“ peategelane Gustav sõbruneb oma hobuse Ilokiga, kelle „hingeõhu juurde võin ma alati pageda, kui arvan end kadunud olevat.“
Eks me kõik mäleta Raskolnikovi unenägu oma hobust peksvast Mikolkast ja sellest, kuidas väike Raskolnikov poeb „rahvahulgast läbi võigu juurde, võtab tema surnud, verise nina ümbert kinni ja suudleb teda, suudleb silmi, suudleb mokki…“. Veelgi jõulisem unenägu tabab Curzio Malapartet, kes sattus Teise maailmasõja ajal peale Laadoga järve jäässe külmunud hobustele: „näen otse väljakukohal kõrget järsunõlvalist mäge. Ja mäetipus suurt risti. Ristiharudel kõlgub ristilöödud hobune.“ Mõte Hobu-Kristusest, kelle surm kujutab „kõige selle surma, mis inimeses on puhast ja suursugust“, räägib kannatustest, mida ei leevenda õpetussõnad, lubadused paremast elust. Aga ometi on need kirjeldused kannatlikult kannatavatest hobustest üha olulisemad, sest inimeste soov demokraatiat praktiseerida ei ulatu ikka veel teiste liikideni. Loomade Kolgata pole kaugeltki läbi.
