Festivali ootuses ühendame sügise ja kevade sujuvalt tähestikust inspireeritud mõtisklustega Jan Kausilt – eks ikka kirjandusest, kuid mitte ainult.
Fernando Pessoa majamuuseumis Lissabonis on üks tühi tuba või õieti ruumiosa, mille kaht seina ja lage katavad peegelpinnad, nii et ruum meenutab avarat proovikabiini. Otsaseinas on üksainus Pessoa lause: „Quantos sou?“, mis tähendab tõlkes „Kui palju mind on?“. Nii et mitte mingi lihtlabane „Kes ma olen?“ või „Miks ma olen?“ või „Mis on minu olemine?“. Külastaja loeb lauset ja näeb ennast seintes ja laes paljunemas.
Sellele küsimusele pole Pessoa enda loomingu taustal vist raske vastata, ühegi teise suure kirjaniku jaoks pole tema heteronüümid mänginud nõnda olulist rolli. Ent küsimus kõlab õigesti ka kirjanduse üldises kontekstis ja vastab efektselt küsimusele „Miks on meile ülepea vaja kirjandust?“
Asi selles, et kirjandusteos kuulub kõigile neile, kes seda loevad. See, kes loeb just praegu siinset teksti, on tekstiga intensiivsemas seoses kui see, kes teksti algselt kirjutas. Kuid pole ainult nii, et iga tekst jätab lugejasse jälje (või vähemalt püüab jätta), vaid iga lugeja jätab jälje ka teksti – ta jätab sinna omaenda pilgu trajektoorid. Pole oluline, et pilgu jälge saab võrrelda jalajäljega rannaliival. Igalt tekstilt saab mõttes küsida: „Kui palju sind on?“ ja kuulata ta vastust: „Nii palju, kui mind on loetud.“ Sama asi on inimestega. Kui palju sind on? Täpselt sama palju, kui sa oled püüdnud lugeda teisi ja lasknud lugeda neil ennast.
