Kätlin Kaldmaa (1970) on eesti luuletaja, prosaist ja tõlkija. Kuigi Kaldmaa debüütraamat – luulekogu „Larii-laree“ – ilmus juba 1996. aastal, jäi selle ning järgmise autoriraamatu vahele kaksteist aastat. 1990. aastate lõpus ja nullindatel keskendus Kaldmaa tõlkimisele, eestindades muuhulgas ühe oma lemmiku Jeanette Wintersoni loomingut. Käesoleva sajandi teisel kümnel aga kaldus kaalukauss tagasi omaloomingu kasuks – kõige enam tähelepanu on pälvinud luulekogu „Armastuse tähestik“ (2012), eksperimentaalne romaan „Islandil ei ole liblikaid“ (2013), jutukogu „Väike terav nuga“ (2014) ja lasteraamat „Halb tüdruk on jumala hea olla“ (2016) – kõik raamatud on kandideerinud ka Eesti Kultuurkapitali žanriauhindadele. Samuti on Kaldmaa viimastel aastatel paistnud silma kultuurielu edendajana, olles 2010. aastal taasasutatud Eesti PENi esimees ning alates eelmisest aastast rahvusvahelise PENi välissekretär.

Maarja Kangro (1973) on eesti luuletaja, prosaist ja tõlkija. Oma esimese raamatuni, luulekoguni „Kurat õrnal lumel“, jõudis Kangro 2006. aastal. Tema kolmas luulekogu „Heureka“ (2008) pälvis Kultuurkapitali luuleauhinna. Kangro luulet iseloomustab intertekstuaalsus, panustamine lugeja emotsioonide asemel tema seostamis- ja analüüsivõimele. Kaks aastat hiljem ilmus Kangro esimene proosateos, novellikogu „Ahvid ja solidaarsus“, mida pärjati Kultuurkapitali proosaauhinnaga. Kangro novelle ei anna eesti praeguses kirjanduses õieti kellegagi võrrelda – need on sageli autobiograafilise taustaga (enese)iroonilised lood nooruse ja keskea murdekohas viibiva eneseteadliku naise otsingutest ning suhetest. Kangro pilk asjadele on rõhutatult kaine ja illusioonivaba, lähtudes ratsionalistlikust elutundest (mis muidugi ei välista tema loodud tegelaskujude irratsionaalsust). Eelmisel aastal ilmunud dokumentaalromaanis „Klaaslaps“ kirjeldab Kangro otsekohesusega enda ebaõnnestunud lapsesaamise katseid, halastamata ei endale ega neile, kes teda ümbritsevad. Kangro on ka tähelepanuväärne tõlkija, kes eestindab põhiliselt itaalia ja saksa keelest – tema tõlgitud autorite seas on muuhulgas Hans Magnus Enzensberger, Giacomo Leopardi ja Bertolt Brecht.

P. I. Filimonov (1975) on Eestis elav vene keeles kirjutav kirjanik, üks neid siinseid vene kirjanikke, kes tulid nullindatel eesti kirjandusse ainult ühel tänuväärsel eesmärgil: et jääda. Juba Filimonovi debüütteos, romaan „Зона неевклидовой геометрии“ (2007, eesti k „Mitteeukleidilise geomeetria tsoon“, tlk Aare Pilv, Kite, 2010) äratas tähelepanu ning sellest edasi on Filimonovil ilmunud eesti keeles neli raamatut. Märkida tasub 2013. aastal ilmunud raamatut „Thalassa! Thalassa!“, mis paistis silma kosmopoliitse haardega ja sotsiaalse närviga – teoses käsitletakse muuhulgas sektantlust – ning mille autoripoolne žanrimääratlus on „romaan-imerohi“. Üleüldse paistab Filimonovi looming silma eluterve, aeg-ajalt sapisuseni ulatuva irooniaga. Kui „Mitteeukleidilise geomeetria tsooni“ pressitekstis nimetati Filimonivit „labaseks taadiks, väljaveninud dressipükstes, vedeleb diivanil, kaanib õlut, vahib telekast jalkat, viieteistminutilise vaheaja kestel aga veeretab laisalt mõtteid kõige oleva tähendusest“, siis tegelik Filimonov asetub välimuselt hoopis stiilsete kiilakate kirjanike hulka – neid jagub meil ju Gailitist Matsinini –, aga tema loomingut iseloomustab kainestav, ent samas nii kirjanduse kui elu naeruväärsustega osavalt mängiv kirjutus.